|
 |
|
 Ravivõimalused
Äge lümfoidne leukeemia
Krooniline lümfoidne leukeemia
Äge müeloidne leukeemia
Krooniline müeloidne leukeemia
Ravivõimalused
Leukeemia neli vormi on oma toimimispõhimõtetelt erinevad, seetõttu tuleb ka nende ravimisele erinevalt läheneda.
Üldiselt võib leukeemia ravimisel eristada viit peamist meetodit:
1. kemoteraapiat kasutatakse leukeemiarakkude hävitamiseks tugevate vähivastaste ravimitega. Kemoteraapia leevendab leukeemia sümptomeid, kuid ei mõjuta haiguse kulgu. Kemoteraapial on väga rängad toksilised kõrvaltoimed, mis suurendab ravikulusid, pikendab patsientide haiglasoleku aega ning halvendab elukvaliteeti.
2. alfa-interferooni kasutatakse leukeemiarakkude paljunemise aeglustamiseks ning immuunsüsteemi leukeemiavastase tegevuse ergutamiseks. alfa-interferoonil on märkimisväärsed kõrvaltoimed, mistõttu osad patsientidid katkestavad ravi - kliinilistes uuringutes on leitud, et kõrvaltoimete tõttu on vaid ligikaudu 60% alfa-interferooni saavatest patsientidest võimelised taluma 50% vajalikust ravimi annusest.
3. radiatsiooniteraapiat kasutatakse vähirakkude hävitamiseks tugeva kiiritusega.
4. luuüdi siirdamine ehk tüvirakkude siirdamine on kaheosaline teraapia. Esmalt antakse patsiendile väga suur doos ühte või enamat ravimit või radiatsiooni, et tappa peaaegu kõik rakud luuüdis (nii vähirakud kui terved rakud). Seejärel asendatakse kõik hävinenud tüvirakud ainult tervete rakkudega. Siirdatud rakud kohanevad patsiendi luuüdiga, hakkavad kasvama ja vererakke tootma. Tüviraku transplantatsiooni saab teha vaid alla 55-aastastele patsientidele. Lisaks sellele on ideaalselt vajalik doonori olemasolu lähisugulaste (vend, õde) hulgast. Sugulasdoonori puudumisel võib kasutada ka mittesugulasdoonorit, ent sel juhul on suremus kõrgem.
Maailmas on juba terveks ravitud leukeemiahaigeid nn mini-transplantatsiooniga, kus haigele siirdatakse doonori tüvirakke ilma tema enda luuüdi hävitamata, surudes enne immuunsüsteemi ravimitega alla. Haigele tekib kahekordne immuunsüsteem, kus doonorirakud võitlevad vähirakkudega.
5. operatsioon suurenenud põrna eemaldamiseks või veenisisese vahendi sisestamiseks ravimite andmiseks ja vereproovide võtmiseks.
Äge lümfoidne leukeemia
Ägeda lümfoidse leukeemia (ALL) puhul kasutatakse haiguse tagasilöömiseks keemiaravi ja kortikosteroide, võimalusel ka luuüdi siirdamist. Keemiaravi käigus hävib ka normaalseid vererakke, mis muudab organismi infektsioonidele vastuvõtlikuks ning tekitab ohu verejooksudeks. Seetõttu on oluline pärast keemiaravi teha toetavat ravi (antibiootikumid, trombotsüütide ja erütrotsüütide ülekanne).
Krooniline lümfoidne leukeemia
Krooniline lümfoidne leukeemia on ainus leukeemia tüüp, mis ei pruugi alati ravi vajada. Paljud patsiendid võivad elada KLL-iga aastaid ning isegi mitte tunda vaevusi. See ilmneb siis, kui muutused veres on väikesed ning leukeemia püsib stabiilne. Patsiendid, kes ravi ei vaja, peavad siiski järjepidevalt arstide järelvalve all olema ja regulaarselt vereanalüüse andma.
Seisundi muutumisel alustatakse raviga koheselt. Kui patsiendi üldseisund halveneb, lümfotsüütide arv veres suureneb kiiresti, suurenevad sümfisõlmed ja põrn või tekivad aneemia ja trombotsütopeenia, tuleb alustada raviga. Samuti tuleb ravi kohe alustada nendel umbes 20% KLL-i patsientidel, kelle haigus kiiresti areneb ja keda tuleb seetõttu ravima asuda kohe pärast leukeemia diagnoosimist.
KLL areneb suhteliselt aeglaselt ning selle patsientide keskmine vanus on võrdlemisi kõrge. Seetõttu on KLL-i ravi suunatud pigem sümptomite leevendamisele ja patsiendi eluea pikendamisele. Haiguse stabiilse kulgemise korral võivad patsiendid elada sama kaua, kui nende terved eakaaslased.
KLL-i ravitakse keemiaraviga, mille eesmärk on hävitada vähirakud. Aneemia tõttu on tihti vajalikud vereülekanded ja hormoonravi. KLL-i patsiendid peavad eriti ettevaatlikud olema erinevate infektsioonidega ja pöörama tähelepanu õigele antibakteriaalsele ravile, sest just infektsioonid saavad KLL-i patsientidele sageli surmapõhjuseks.
Äge müeloidne leukeemia
Ägeda müeloidse leukeemia (AML) ravi eesmärk on reeglina saavutada haiguse täielik taandumine ehk remissioon. Selleks toimub raviprotsess kahes faasis: esimeses faasis püütakse saavutada haiguse taandumine, teises faasis püütakse hävitada kõik allesjäänud leukeemiarakud.
AML-i taandumise taotlemist alustatakse esmalt keemiaraviga. See tähendab, et püütakse saavutada olukord, kus tervete vererakkude hulk veres on normaalne, leukeemilisi rakke ehk blaste vähe ning haigus ei põhjusta olulisi vaevusi. Kõik kasvajarakud aga keemiaraviga ei hävi, mistõttu on vajalik järelravi, mis peab kindlustama ja säilitama haiguse taandumise ka pikemas perspektiivis. Võimalusel kasutatakse ka luuüdi siirdamist.
Krooniline müeloidne leukeemia
KML-i ravitakse tavaliselt luuüdi siirdamisega, rohukuuriga või mõlemat kombineerides.
Luuüdi siirdamist soovitatakse KML-I patsientidele kõige esimesena. Protseduur soovitatakse läbi viia KML kroonilises faasis esimese aasta jooksul diagnoosimisest. Kahjuks kaasneb selle protseduuriga palju riske ning ainult murdosa kõigist patsientidest on protseduuri jaoks sobivad. Viimase seitsme aasta jooksul on Eestis siirdamist teostatud ainult kolmele KMLi patsiendile.
Alfa-interferoon on kemoteraapiast efektiivsem, pikendades patsiendi elulemust (näiteks hüdroksüuureaga võrreldes ligikaudu 20 kuu võrra). Tavaliselt kasutatakse alfa-interferooni koos teiste ravimitega (enamasti hüdroksüuurea või madalas doosis Ara-C). Alfa-interferoonil on märkimisväärsed kõrvaltoimed, mistõttu osa patsientidest katkestab ravi.
Kemoteraapias on KMLi puhul sagedamini kasutatav ravim hüdroksüuurea, kuid kasutust leiab ka busulfaan. Kumbki ravim ei pidurda haiguse arengut blastsesse kriisi. Blastses kriisis ja aktseleratsioonifaasis kasutatakse intensiivset kemoteraapiat eesmärgiga viia patsient tagasi kroonilisse faasi. Kemoteraapial on aga väga toksilised kõrvalmõjud, mis patsientidele igakülgselt väga rängalt mõjuvad.
Glivec (imatinib), tuntud ka Gleeveci nime all, on revolutsiooniline uue põlvkonna ravim, mis töötab arusaamal vähirakkude toimimisest - Glivec ründab ainult vähirakke, jättes terved rakud puutumata. Tänaseks on Gliveci efektiivsust uuritud enam kui 10 000 KML-i patsiendil 490 meditsiinikeskuses 30 riigis, mis tähendab, et Glivecit on uuritud enam kui 10%-l kõigist KML-i patsientidest kogu maailmas. 4,5 aastat kestnud uuringu kokkuvõtted näitavad, et üle 90%-l haigetest, kellel alustati ravi Gliveciga kroonilises faasis, ei olnud leukeemia arenenud edasi järgmisesse haigusfaasi. Enne Gliveci tulekut oli suremus leukeemiasse 100%.
Eesti oli kuni 2006. aasta keskpaigani ainus riik Euroopas, mis ei kompenseerinud patsientidele Gliveci maksumust, mistõttu jäid haiged ilma ainsast ravimist, mis nende elu päästa võinuks (samas kompenseeris riik alfa-interferooni, mis on sama kallis kui Glivec, kuid mille efektiivsus jääb oluliselt madalamaks. Oluline on ka, et parimad ravitulemused on Glivecil nendele haigetele, kes ei ole saanud eelnevalt interferoonravi). Alates 2006. aasta 1. juulist kehtib Glivecile 100%- soodustus, mistõttu on ravi lõpuks ometi kättesaadav kõikidele patsientidele.
Välja on töötatud järgmise põlvkonna KML ravimid dasatiniib (Sprycel) ja nilotiniib (Tasignia), mis oma tööpõhimõttelt sarnanevad Glivecile, ent mõjuvad loodetavasti ka neile 10%-le patsientidest, kes imatiniibile mingil põhjusel immuunsed on. Mõlema ravimi kliinilised uuringud on lõpetatud ja nad on kasutusel. Eesti Haigekassa kompenseerib 2009. a. lõpust ka Spryceli ja Tasigniat ning sellega on tagatud maailmatasemel ravi kõigile KML haigetele Eestis.
|
|
|
